tõusis asemelt, et oma käega ust avada, ning alles nüüd Ott märkas, et tüdruk oli rõivais vaiba alla pugenud. Mis see siis pidi tähendama? Kokkumäng? Sissevedu? Lõksu meelitamine?
Ott kargas püsti, mõeldes ema ja tütre vahelt välja lipsata, sest selleks arvas ta endal praegu täielise õiguse olevat. Tema ei tulnud ei esimesel korral ega hiljem vägivallaga siia, õieti mitte ka pettuse ega kavalusega, vaid ausa ja korraliku meelitusega, nii et aidauks avanes talle peaaegu ilma tõrkumiseta, miks siis nüüd korraga selline vastuvõtt — mõttetu tönn ja lisaks veel vanaeit? Oti arvates polnud see aus mäng, milleks siis temagi peab veel ausalt jätkama. Nõnda ta siis sööstiski uksele, et leida pääseteed, aga enne kui ta jõudis seda teostada, oli ema nagu jumala välk aidas ning Juuli lõi ukse sellise jõuga kinni, et Ott aina imetles tema energiat. Isegi Helene oli jalule karanud ja õele appi tõtanud, nagu oleks ta kartnud, et see ei saa poisist üksinda jagu.
Muidugi, kui asja õieti võtta, siis ei tähendanud sellised naised Otile midagi, olgugi neid kolme asemel kas või kolmkümmend, aga tema jõulisest ülevõimust polnud enam mingit tulu, sest kuidas teada, kuhu naised pimedas võtme pistsid. Hakata aga naisi endid ja kogu aita läbi otsima, pealegi veel käsikaudu, see oleks lootuseta töö ja vaev.
Nõnda siis Ott vandus alla. Ta jäi keset põrandat harkjalu seisma ja ootas. Aga esiotsa polnud midagi muud kuulda, kui et tüdrukud olid uuesti arutult nutma puhkenud. Siis krabises tikutoos ja madalat ruumi valgustas varsti rahulik küünlatuli.
Äkki Ott tundis umbset aidaõhku ja villase riide ning lambanahkade lõhna ja ta imestus, kuidas ta küll vare-
