Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/243

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vajagi, sest Elli tuleb ise aknast välja, kui mina seda õieti tahan.“

„Heldene taevas, mis jutt see küll niisuke on!“ kaebas ema õnnetult, sest poisi kõneviis tundus nii häbematuna, et ta ei osanud selle kohta midagi ütelda.

Aga Juuli oli uuema aja inimene, kes ei saa enam kuidagi läbi ilma häbematuseta, ja sellepärast võis ta poisile üsna lihtsalt vastata:

„Ära ometi tühja kiitle.“

Juuli rääkis need sõnad teatud tagamõttega: tema tahtis nimelt poissi õrritada, et see rohkem räägiks ja seega iseend paljastaks. Nõnda see lõpuks sündiski. Otiga ägedalt vaieldes tüdruk taipas peagi, et poisi süda pole Elli suhtes puhas: ta püüab teda. Polnud mingit kahtlust, kumb võitjaks jääb, kas see, keda püütakse, või see, kes juba käes.

Juulil kiskus süda äkki valusasti rinnas kokku. Ta ei võinud midagi sinna parata, et ta tundis end oma armastuse haual. Ema oma vahelesegamisega oli Juuli arvates kõigele enneaegse lõpu teinud. Ilusast suvisest unelmast oli nõnda saanud argipäine toiming, mis toob ainult askeldust, tüli ja pisaraid. Ainus pääsetee: ka Mäel peaksid asjad argipäisuseni arenema, alles siis oleks Juulil võimalik oma vastasega võitlusse astuda. Elli peaks endaga sama kaugel olema kui tema, Juuligi. Nõnda arvas ta, kui ta vaidles poisiga selle üle, kas Elli tuleb aknast välja, kui Ott teda kutsub, ja kas ta saab tulla, ilma et isa või ema kuuleks.

„Jätke ometi ükskord lapse juures niisuke rääkimine,“ sõitles ema viimaks.

Aga see, keda ema lapseks nimetas, ütles sõnavalmilt enese kaitseks:

243