seisab tema ees keset põrandat, unistab mingist kambriaknast või aknatripistki. Ta tahaks selle, kes magab kambriakna taga, lasta porri tallata ja tahaks sellest mõnulda.
„No, tüdruk, sa ei rõõmustagi?!“ küsis Ott viimaks, kui Juuli tema sõnadest välja ei teinud.
Nüüd ärkas tüdruk nagu unest. Ta kargas aseme äärelt ja langes poisile kaela.
„Sina tõuramus niisuke!“ kirus ta läbi pisarate. Aga kõik mõistsid, et see tuleb puhtast armastusest. Helenegi mõistis, kes kargas ka püsti, nagu peaks ka tema kellelegi kaela langema. Aga temal pole selleks kedagi. On ainult vana ema, kes ütleb:
„Soo, Helene, nüüd võime meie minna.“
„Miks, ema?“ küsis Helene.
„Meid pole enam siin tarvis,“ vastas ema.
„Ma ei tee ju midagi, jään ilusti magama,“ seletab tüdruk. Kuis ma tänini võisin olla?“
„Tule nüüd, tule,“ vastab ema ja kisub noorema tütre kättpidi aidauksest välja.
