„Härra, te olete hea,“ ütles tüdruk tänulikult.
„Aga ärge mu headust kurjaga tasuge, nagu see harilikult sünnib,“ ütles Indrek. „Te näete isegi, kuidas see ilmas on: teie olite ainukene, kes kohtles seda poissi heatahtlikult, ja tema? Tema tuli teile kallale.“
„Mulla vastu olen ma ka hea olnud, aga tema tuli mulle ometi appi,“ katsus tüdruk vastu vaielda.
„See on hoopis teine asi,“ ütles Indrek. „Mulla on loom, mitte inimene.“
„Kas siis kõik inimesed on nõnda, et kui oled hea, siis…“ tahtis tüdruk küsida.
„Seda ma ei tea,“ vastas Indrek, „sest ma pole veel kõiki inimesi näinud, aga üks on kindel: ühe headus teeb teise ahneks ja ahnusest tuleb ainult kurjus.“ Ja et seda juttu lõpetada, Indrek küsis tüdrukult: „Kas tahate pussi mälestuseks kaasa võtta?“
Värin pani tüdrukul kogu keha võpatama ja ta vastas:
„Ei, ei! Mitte! See tuletab mulle meelde, et olen tahtnud tappa!“
„Õige,“ oli Indrek tüdrukuga nõus, „seda ei peaks inimesele kunagi meelde tuletama.“
„Eks ole,“ kinnitas Tiina, „inimene hakkab muidu uuesti tahtma.“
Indrek jäi pärani-silmi tüdrukule otsa vahtima, nii et see küsis kohkunult:
„Härra, ütlesin ma mingi rumaluse? Tegin ma teile haiget?“
„Te hakkate mulle juba kurja tegema,“ ütles Indrek.
Aga tüdruk ei saanud sellest midagi aru. Ta vahtis valusal pilgul Indrekule otsa ja ei liikunud paigalt.
„Ärge võtke minu sõnu nii väga südamesse,“ ütles Indrek viimaks. „Inimesed ei saa vist ilmas muidu, kui
