„Ma ei tea,“ vastas tüdruk. „Tähendab ta ei oodand seal, ta ehk piilus jõe ääres padrikus ja tuli sealt kohe mulle järele, nii et ka teisel teel oleks ta mu kätte saand, ainult seal poleks Mullat olnd, ta poleks mu häält kuulnd.“
Tiina isegi hakkas lõpuks oma valede ja oletuste joru uskuma, aga Oskar ei uskunud. Ta poleks ehk siiski uskunud, kui tüdruk oleks ütelnud, et ta läks vaatama, kui kaugele Indrek oma kraaviga on jõudnud. Iseasi, kui tüdruk oleks lausa välja pahvatanud, et ta läks seda teed Indreku pärast, jah, siis ehk poiss oleks uskunud. Aga nüüd ta kahtlustas tüdrukut isegi teadmata, milles. Ta pidas peaaegu võimalikuks, et tüdruk läks mööda suurt taliteed ringi teispere poisi kutsel, kuigi ta ei osanud seletada, miks ta seda pidi tegema.
„Teil võib õigus olla, aga mina teid täna ei usu,“ ütles Oskar lõpuks. „Mina ei saa üldse aru, mis on teil tegemist selle poisiga? Mis misjonitööd teie tema kallal teete? Mille pärast tema teile meeldib?“
„Ega ta ei meeldi ju,“ vaidles tüdruk vastu.
„Milleks te siis temaga kogu aeg püüate juttu ajada?“
„Mul oli tast kahju,“ ütles tüdruk.
„Aga milleks te talle siis koera kallale ajasite?“ küsis poiss.
„Ega ma ajand, koer läks ise, kui poiss mulle teed ei and ja ma hüüdsin,“ seletas tüdruk. „Pärast ma küll keelasin Mullat, aga see ei kuuland. Nõnda tuli see kõik. Mulla süü on see, mina ei saand midagi parata. Poiss jooksis karjudes ees, koer järele ja kiskus, mina seisin teel ja nutsin. Ning siis tulin ma koju ja muud ma ei tea!“
Ühe sõnaga — lugu oli hoopis lihtis ja tühine, keeruliseks läks ta ainult sellepärast, et Mulla poissi põrmugi ei või kannatada, ja kui sai kord kiskumishoosse, siis kiskus
