ühtesoodu edasi, nii et poiss haliseb nüüd maas ja isa valab piiritust talle haavadesse, et need halvaks ei läheks. Lõpuks ometi hakkas Oskar kogu kremplist aru saama.
Aga Otil oli asjast hoopis teine taip. Kui tema rääkis sellest Ellile, lõpetas ta:
„Vahva tüdruk! Kui see ükskord mehele läheb, võib ta oma vanamehel kas või soolikad pussiga maha lasta. Ja sügisel lammaste ning sigade tapmise ajal, siis vanamees hoiab verepütti ja eit muudkui laseb pussi välkuda.“
„Niisukest naist oleks nii mõnelegi mehele vaja,“ ütles Elli, kes tundis end puudutatuna, et Ott Tiinast nii suure hooga rääkis.
„Minule mitte,“ vastas Ott, „sest kui naine hakkaks mind nüpeldamagi, siis teeks ma jäädavalt sääred. Milleks kodus kakelda, selleks on kõrtsis ja külavahel ruumi küll.“
Kõige asjalikumalt mõtles ehk asjast Sass, sest kui ta oli teda paar päeva endamisi seedinud, siis ütles ta Maretile:
„Tüdrukul oli õnn, et koer appi jõudis, muidu oleks poiss teise ehk lõpuks ära narrind. Ja mis sa hulluga teed! Löö maha, ei muud midagi, aga seda ka ei tohi. Või mis seegi aitab, kui oled narritud. Ja mis lapse sa niisukeselt saad, seda ka ei tea.“
„Ega mädandit tea, laps oleks teisel ehk terve,“ arvas Maret.
Sass ja Maret rääkisid seda kui kaks vanainimest ja neid polnud kellegi kõrv pealt kuulamas, aga ometi pidi sellest kuulma ka Indrek, kes kaevas soos kraavi, mille ots ulatus juba Jõessaare alla. Indrek pidi seda kuulma hoopis teisest suust — vana Oru Pearu enda suust.
Olid parajasti suvelõpu viimsed palavad päevad —
