olnd; surm ja poeg Karla kahekesi, need tõid mu siia, et ma näeks oma ihusilmaga enne surma, kudas sina, Indrek, nüüd Vargamäe soos kruavi kaevad. Jah, Eessuke ole meile armuline,“ ohkas Pearu, „aga siinilmas ei lähe ka midagi sedasi, nagu inimene mõtleb. Viimaks on ometi sinu isal, sel vanal kangel Mäe Andresel, kes elab nüüd saunas nagu sinagi, jah, viimaks on ehk temal ometi õigus, kui ta ütles: inimene mõtleb, jumal juhib. Sest mina mõtlesin ikka alati, et sinust, Indrek, suab hobusevaras…“
„Kas sa ikka tõesti seda mõtlesid, teispere isa?“ küsis Indrek.
„Just nii tõesti, kui sina istud praegu minu ees ja ütled mulle ikka veel teisepere isa,“ kinnitas Pearu oma väriseva lõuaga ja püüdis oma kustunud silmadega Indrekule teravalt otsa vaadata. „Sa oled ikka mind teisepere isaks nimetand ja ei ole mitte teind, nagu teevad teised. Ja siis ma mõtlesin, et mis mees sinust kua suab, kui sa ei ole nagu teised. Ei miski mees, vaid hobusevaras. Aga sina ära pane mulle seda pahaks, sest mina olen vana muld ja mullal pole inimese aru. Sa lõikad teda labidaga, aga ta ei karju, sa ajad ta hunnikusse, aga ta ei pane vastu, kuid inimene karjub ja paneb vastu. Inimene himustab. Ja mina himustasin, Indrek, et sinust suaks hobusevaras.“
„Miks nii?“ küsis Indrek naerdes.
„Sa oled vana Mäe Andrese poeg, sellepärast, sa olid minu vingamehe poeg Vargamäel. Aga nüüd ma enam seda ei himusta, sest ma olen ära näind, et inimese himud on tühjad. Mina himustasin, aga sina tulid Vargamäele ja hakkasid kruavi kaevama ning, Eessuke õnnistagu sinu kätetööd, et sinust pole suand hobusevarast. Aga kas siis mujal kuskil enam kruavitööd ei olnd, et pidid just Vargamäele minu ja oma vana isa silma alla tulema? Kas sa ei
