„Kui hea te olete, härra!“ ohkas Tiina südamepõhjast.
„Ma ei saa põrmugi aru, milles on siin minu headus,“ ütles Indrek.
„Miks mitte,“ seletas tüdruk. „Mina ise ei taha ju sellest kuuldagi, millest teie räägite, aga kui te oleks mulle seda soovitanud, siis oleks ma ehk lõpuks uskuma jäänud, et nii see peabki olema, sest minul on teie vastu nii suur usaldus, härra. Ja nüüd olen ma teile nii tänulik, et te mulle seda ei soovitanud, mida ma ise sugugi ei taha. Ka tulevikus, härra, ma palun, ärge soovitage mulle kunagi seda, mida ma ei taha, sest nõnda võite mu suure õnnetuse sisse saata.“
„Olge üsna mureta,“ lohutas Indrek tüdrukut, „armuasjus ei lähe mina ei teile ega kellelegi teisele nõu andma.“
„On need siis armuasjad?“ küsis Tiina ja vahtis suuril silmil Indrekule otsa.
„Aga mis siis?“ küsis Indrek vastu. „Vana Pearu kinnitas, et poiss ise nimetavat teid ilusaks tüdrukuks; teised vaidlevad temale vastu, aga poiss ei lase ennast eksitada, tema peab omast kinni. Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. Sellepärast vana Pearu arvabki, et teie olete sellele poisile jumalast määratud. Isegi palavikus sonides kiitvat ta teid ilusaks tüdrukuks.“
„Härra, mul on hirmus häbi,“ ütles Tiina, aga ei pööranud ise silmi kõrvale, vaid vahtis Indrekule otsa.
„Miks häbi?“ küsis see.
„Et see poiss mind ilusaks tüdrukuks nimetab, sellepärast,“ seletas Tiina.
„On siis ilu häbiasi?“ küsis Indrek.
„Jah, härra, kui seda ainult selle poisi taolised näevad,“ vastas Tiina.
