Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/301

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Ega ta piina, ei, ma näen teda muidu niisama unes,“ seletas Tiina.

Indrek vahtis tüdrukule otsa, nagu mõtleks ta tema sõnade üle järele või nagu aimaks ta neis mingit salajast mõtet. Tiinal hakkas pisut nagu piinlik, sellepärast korjas ta tühjad toidunõud ja tegi minekut. Sellega oleks võinudki kogu see Pearu kosjalugu lõppeda. Aga ometi olid tal palju suuremad ja raskemad tagajärjed kui seda oskas arvata Pearu ise või mõni teine kogu Vargamäel, kaugemaist inimesist rääkimata. Kes nende tagajärgede saavutamises peaosa mängis, seda oli tagantjärele väga raske otsustada, üks oli ainult tõenäoline: kui Indrek poleks Pearu külaskäigust rääkinud ei isale ega ka Tiinale, siis oleks ehk kõik tulemata jäänud. Aga isegi selles ei võinud päris kindel olla, sest juhuslikult oleks Ott võinud teda erutavast asjast kuulda ka kõrvalt ning siis oleks ikkagi kõik lõppenud niisamuti. Nüüd võttis asjakäik muidugi hoopis lihtsa ja loomuliku arenemise.

Vanal Andresel oli südame peal, kas Oru pärijaks saab mõni Karla järeletulija või teine Joosepi poeg, kelle soontes voolab Andrese enda ja õndsa Krõõda verd, ja sellepärast jutustas ta Pearu kosjaloost varsti Sassile. Ta oleks parema meelega sellest rääkinud Maretiga, aga juhus tahtis, et ta esimesena puutus kokku mitte tütre, vaid väimehega, nii siis kuuliski see, mis vanainimesel ütelda. Sass ei pannud kogu juttu mikski ja sellepärast unustas ta tema oma naisele edasi rääkimata, ja kui pärast uuesti meelde tuli ning rääkima läks, siis oli Maret seda juba Tiinalt kuulnud. Sest Tiina ei saanud asja kuidagi enda teada pidada, vaid pidi seda tingimata ka perenaisele rääkima. See omakorda lausus sellest paar tühist sõna Ellile, kes kandis kuuldu edasi Otile. Nüüd oli punktini jõutud, kus tühjast

301