Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/304

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Noh, mis siis, kui pole õiged, siis on kõverad.“

„Aga sa ju ütlesid, et sinuga see kunagi ei juhtu, kinnitasid seda emalegi,“ rääkis tüdruk. „Ma olin nii julge ja mureta.“

„See oli siis,“ vastas poiss, „nüüd on teine asi.“

„Kuis nii teine asi?“ küsis tüdruk. „Me pole ju veel abielus.“

„Seda muidugi mitte,“ ütles poiss, „aga siis ma ei teadnud, et sa mind petad, nüüd tean.“

„Ott, hull!“ hüüdis tüdruk meeletult. „Kellega mina sind petan? Kust sa seda võtad?“

„Sina vead mind ninapidi nagu viimast poisiklopatsit,“ vastas Ott.

„Sa oled lihtsalt alatul“ hüüdis tüdruk nüüd.

„Soo! Või nii!“ hüüdis Ott vastu. „Kas sa ei ütleks mulle, kes on Oru pärija? Kes on omanik?“

„Omanik on minu isa,“ vastas Juuli.

„Sa valetad või sa oled põrundpea!“ hüüdis Ott nüüd. „Aga mis kõige õigem: sa oled petis. Sa oled mind kogu aeg petnud. Sa rääkisid majakesest taga väljaotsas, aga ise teadsid väga hästi, et mingit majakest sinna ehitada ei saa, sest sinu vanaisa ei luba. Mõistad: vana Pearu ei luba, sest tema otsib Orule pärijat, tema otsib meie Tiinalt Orule pärijat, meie Tiina kõhust.“

Need jõhkrad sõnad rabasid tüdrukut kui nuiaga pähe, esiteks sellepärast, et ta nägi — Ott on tõepoolest kogu seisukorra jälil, teiseks, et ta kuulis asju, millest tal polnud veel aimugi. Kogu ta keha hakkas suurest hirmust värisema, poisski oleks võinud tunda, kuidas värises vaese tüdruku keha, aga tema istus praegu eemal, nagu ei kõlbaks tal enam seda ihu puutuda, mis varjab tema enda sigitatud uut elu.

304