kärbes ämblikuvõrgus. Jooksed ema juurde, isa vanaisa juurde ja kõik räägivad, seletavad, arutavad, vaidlevad, paluvad, kuni kõik oleksid nagu üksteise peale pahased.
Sest vana Pearu istub oma toas ja peab „rehnutti“, ta peab kõvasti rehnutti ja annab endale aru kogu oma majapidamisest siin Vargamäel. Tema ei taha ohje võõraste kätte visata, nagu tegi seda Mäe Andres, see löödud mees, — Pearu arvab, et löödud. Sellepärast ei võigi ta Karla sõnu tähele panna, ei või hoolida tema naise nutust, sest naised on Vargamäel ikka nutnud; nuttis tema eit omal ajal, nuttis Mäe Mari, nuttis isegi õnnis Krõõt, see kuldne hing, nagu Pearu arvab. Vargamäe ongi ehk jumalast selleks loodud, et lapsed siin naeraksid, naised nutaksid ja mehed peaksid kõvasti „rehnutti“.
„Mis nüüd saab?“ küsib Juuli mitmendat-setmendat korda emalt nelja silma all. Aga see ei tea, mis nüüd saab, sellepärast vastab ta:
„Armas laps, ära ole nii hädaline, peab kannatama.“
„Ma ei taha enam kannatada, ma ei suuda!“ vastab Juuli.
„Peab, armas laps,“ vastab ema, „naine peab maast-madalast kannatama õppima.“
„Ja mees?“ küsib Juuli. „Temal on ainult lõbu?“
„Sa näed, mu kallis, jumal on selle nõnda seadnud, siis peab ta õige olema.“
„Ema, kui sa teaksid, misuke viha mul vahel tõuseb, misuke hirmus viha.“
„Lapsuke, ära räägi nõnda,“ sõitleb ema, „sa oled ehk tõesti niisukeses seisukorras ja siis pole vihastamine hea: laps tuleb ka vihane, vesiste silmadega ja vihane.“
„Tulgu või veriste silmadega!“ hüüab Juuli. „Või arvad, ema, et mina hakkan seda värdjat ilmale kandma?“
