Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/314

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Armuline taevas!“ hüüab ema vastu. „Mis peab sinust nõnda saama! Mis saab meist kõigist nõnda!“

„Mul on ükskõik, mis minust saab,“ vastab Juuli. „Aga kui ma mõtlen, kuis ta viimati oli, mis ta rääkis ja tegi, siis tulen ma ikka rohkem otsusele, et see on meelega, see on kiuste, see on kellegi teise nõuande järele kiuste. Sest tema ise ei võinud seda tahta ega teha, tema mitte. See on kadedusest, hirmsast kadedusest, ei muud midagi.“

„Armas laps, oma hädas hakkad sa tonta nägema päise päeva ajal,“ katsub ema tütart rahustada.

„Ema, need ei ole tondid,“ vaidleb Juuli vastu. „Sest miks siis nõnda, et esteks pole midagi ja alles pärast? Miks ma kohe nõnda ei jäänd?“

„Tütreke, see on jumala käes,“ seletas ema. „Sa näed mind ja oma isa, me oleme ju kõik need aastad eland, aga lapsed ei tulnd iga aasta. Miks? Keegi ei tea. Vahel tahtsime, et tuleks, aga ei tulnd, sest see asi polnd meie, vaid oli jumala käes.“

Aga nüüd andis Juuli vastuse, mis pani ema kogu kehast võpatama, sest ta ütles:

„Ema, sa oled juba vana inimene, aga oled ometi rumal. Sa räägid jumalast, aga see jumal on mees. Mees ainuüksi on see, kelle käes on meie lapsed. Ott seletas mulle kõik ilusasti ära, kui oli veel armastus, ja sellepärast ma teangi, et see, mis minuga, on meelega, on lihtsalt kiuste.“

Ema hakkas nutma.

„Mis armastus see veel on, kui niisukesist asjust räägitakse,“ ohkas ta. „Siis pole ju ime, kui kõik lörri läheb. Kui mina noor olin, siis oli see teisiti.“

„Siis olid ainult mehed targad,“ ütles Juuli.

314