Nõnda läkski Oskar Tiinalt küsima. Aga see ütles, et tema kuuleb sellest esimest korda ja et tema ei tea asjast midagi rohkem, kui mis ta juba rääkinud. Nõnda käis Oskar nagu Pontsiuse juurest Pilatuse juurde. Aga Elli oli oma asjas kindel ja ütles:
„Tiina valetab. Tiina varjab sinu eest ja petab sind. Tal on häbi öelda, mis temaga sündis.“
Aga ka nüüd ei andnud Elli lähemaid seletusi, sest ta arvas õigusega, et poolikud teated on Tiinale kõige kahjulikumad. Nõnda ei jäänud Oskaril muud nõu üle, kui hakkas Oru poisi järele valvama, kuni tabas viimaks selle. Ta küsis temalt pussi, et midagi lõigata, ja kui see selle andis, ütles ta:
„See pole sinu oma. Kus on sinu puss?“
„Kadund,“ vastas poiss ja vahtis häbelikult Oskarile otsa.
„Kuhu sa ta kaotasid?“ küsis Oskar.
„Eedi ei tea, ei mäleta,“ vastas poiss endise häbelikkusega.
„Sa luiskad,“ ütles Oskar. „Ütle, kuhu sa ta kaotasid, ma aitan ta sul üles otsida. Või võttis keegi ta sinu käest ära? Ütle, kes võttis, ma toon ta sulle tagasi. Minule võid sa seda öelda, sest meie oleme mehed. See oli ju ilus ja hea puss.“
„Ilus ja hea puss,“ kordas Eedi kohtlaselt naeratades.
„Kas võttis mõni tüdruk?“
„Ilus tüdruk,“ lausus poiss.
„Ega ometi meie Tiina?“ küsis Oskar.
„Tiina ilus tüdruk,“ ütles poiss nagu mingis ekstaasis.
„Kas tõesti Tiina?“ päris Oskar.
„Tiina võttis,“ kinnitas poiss.
„Millal? Kus?“
