Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/322

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Aga kulus mitu päeva, ilma et Oskar oleks Tiinale sõnagi lausunud. Ta ei reageerinud enam ka õe pistetele, mis olid määratud Tiinale. Oskaril oli piinlik ja häbi, isegi pisut nagu õudne, et ta oli läinud Oru poisilt asja järele kuulama. Nüüd laskis ta kõik puhata, laskis seni seista, kuni hakkas jällegi Tiinat nägema oma endiste silmadega. Alles siis küsis ta temalt:

„Kuhu te Oru poisi pussi panite?“

Tiina jäi Oskarile suuril silmil otsa vahtima ja neis peegeldus hirm; tüdruku huuled tõmbusid üsna valgeks, nagu oleks sealt kadunud viimne verenatukene; suurevõitu suu venis hoopis suureks; näojoonte omapärasest armsusest sai peaaegu alistunud häbedus. Alles tüki aja pärast ütles ta:

„Sellest te ei oleks pidand minuga rääkima.“

„Poiss tahab pussi kätte,“ ütles Oskar.

„Ah te rääkisite sellest tema endaga!“ imestus tüdruk kohkunult ja pöördus kõrvale, sest tal tulid pisarad silma. Nüüd pöördus ka Oskar kõrvale, sest tal oli kõrvetavalt häbi.

„See oli muidugi väga rumal,“ ütles ta vabanduvalt, „aga ma ei saanud muidu, ma tahtsin teada. Ja kas te ei vastaks minu ühte küsimust?“

„Ei, ma palun, mitte mingit küsimust!“ hüüdis Tiina. „Ma ei või! Ma jooksen ära, kui te sellest veel räägite.“

„Tiina, kallis,“ ütles poiss äkki iseendale ja ka tüdrukule ootamata, nii et see pöördus hirmunult ümber. „Andke andeks, see tuli mul kogemata,“ kogeles poiss, nähes tüdruku hirmunud pilku. „Ma tahtsin öelda, et…“

„Palun, ärge öelge mitte midagi, ma kardan kõike, mis te ütlete,“ rääkis Tiina.

„Mina ei saa teist põrmugi aru,“ ütles poiss. „See pole ju teile kuidagi häbiks…“

322