XXII.
Sulane Ott hakkas Vargamäe Eesperes nagu aru kaotama. Teda valdas äkki selline ülevoolav jõu- ja tujuküllus, et peremees Sasski ütles oma eidele:
„Ei tea, mis selle mehele korraga sisse sõitnud, nagu näeks teine mõnda kadu ette.“
„Vaata aga, vanamees, et see meile kadu ei tähenda,“ vastas Maret.
„Mis kadu see meile võib tähendada?“ küsis Sass.
„Teadagi, mis kadu,“ seletas Maret, „See noolib ju Elli järele. Oru vahet jõlkumise on teine, nagu näha, jätnud, noh, siis hakkab uue hooga omas kodus.“
„Ega ta hull loom ometi meie oma juurde kambri tule,“ arvas Sass.
„Miks just kambri,“ ütles Maret. „Tulevad pikad pimedad õhtud, kes jõuab valvata, kus nad ninapidi kokku saavad. Ja tüdruk on ka nagu lolliks läind. Teineteise võidu ju.“
„Kas siis Elli teab, et ta Oru vahet seegas?“ küsis Sass.
„Muidu vist aru nii läind,“ ütles Maret.
„Noh, mis siis muud, kui tuleb silma peal pidada,“ otsustas Sass lõpuks.
