Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/327

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Mu süda on ei tea miks juba mõnda päeva nii raske,“ kaebas Maret.

Aga Oti süda oli kerge ja rõõmus, nagu oleks ta mõni noor loom, kes saab kevadel esimest korda laudast lahti. Ta kippus Oskari ja Elliga võidu jooksma ja võidu hüppama; ta heitis kaua aja tagant jälle kord Tiinaga nalja, nagu tahaks ta hakata uuesti temale lähenema; ta naeris Ellile otseteed näkku, nii et Elli ise ja kõik teisedki võisid näha ja mõista, kuidas see tüdruk temale ja tema tüdrukule meeldib; ta kippus isegi teiste nähes, kas või isa silma all, Ellit kätega puutuma ja oskas selleks leida paraja silmapilgu. Paar korda läks asi isegi nii kaugele, et Sass pidi poisile meelde tuletama, et töö juures ei hullata. Aga see võttis selle, nagu oleks hanele vett selga visatud, — naeris, heitis rumalat nalja ja tegi näo, nagu poleks midagi olnudki. Ühte ei saanud salata — lõõpimise ja hullamise ning naljatamise peale vaatamata töö lendas. Esimesena kõigi eesotsas askeldas Ott, või kui oli odrakaarel kellegi järel, siis ähvardas tal raiuda kannad. Ainult Oskar ei vandunud talle alla, ei niidul ega aunategemisel. Nõnda nad siis vehkisid kahekesi, nii et vikatid lõid vastu kive tuld. Iga paari kaare tagant olid nad jällegi teiste kannul, nii et need pidid neile teed andma.

„Las nad hullavad,“ ütles Sass, „küllap väsivad varsti, nii et jäävad meilegi jalgu.“

Aga mehed ei väsinud ega jätnud, sest asi läks kemplemiseks ja kumbki ei tahtnud alla vanduda. Kui Oskar oleks tahtnudki järele jätta, siis ei saanud ta seda Elli pärast, kes naeratas talle pilkavalt ja võidurõõmsalt. Samuti ei võinud Oskar ka Tiina pärast, sest kuigi see teeskles, nagu ei mõistaks ta, mis meeste vahel sünnib, või nagu ei oskaks ta sellest lugu pidada, ometi ei mahtunud Oska-

327