Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/330

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Ja mina sinule esimese paraja asjaga sõnalausumata vastu,“ ütles poiss ja küsis siis: „Kas sa ei ütleks mulle otseteed, mis on sinul selle vastu, et sinu õde meeldib mulle ja mina temale?“

„Hiljuti meeldis sulle keegi teine,“ vastas Oskar, „võib-olla meeldis rohkemgi kui minu õde.“

„See oli, aga enam ei ole,“ ütles Ott.

„Aga mis siis sellest nüüd saab, kelle juures sa suve otsa oled magand?“ küsis Oskar, kel oli loomusunniline vaen teise vastu, et see elu nii kergelt võttis ja teda maitses.

„Mis puutub see sinusse?“ küsis Ott. „On sul kade meel? Oled sa tema eestkostja?“

„Ei, seda mitte,“ vastas Oskar, „aga oma õe eestkostja ma olen pisut, sest mina olen vanem ja targem, tema noorem ja rumalam, ja mina ei taha, et minu õega sünniks seesama, mis sündis selle teisega, see on kõik.“

„Aga kui see teine ise seda nii väga tahtis?“ küsis Ott.

„Siis oleks ta meie aita tulnd, milleks sina sinna jooksid,“ vastas Oskar.

„Sa räägid nagu poisike,“ ütles Ott põlglikult.

„Ja sina talitad nagu kaabakas,“ vastas Oskar tulises vihas ning lisas nagu oma sõnade kinnituseks: „Minul poleks midagi selle vastu, kui sinusugune nagu hull koer maha löödaks. Ja kui minu õega midagi peaks juhtuma, siis löön mina su maha, seda pea meeles. See ongi, mis ma sulle tahtsin öelda.“

„Hea küll,“ vastas Ott, „ma pean seda meeles. Aga sina pea ka meeles, et mina võin sinu sama kergesti maha lüüa nagu sina minu. See on esiteks. Teiseks: mis siis, kui sinu õde kedagi teist ei taha kui mind ja kui mina ka ainult teda tahan? Kui me mõtleme abielluda, mis siis?“

330