veel toa juurde minna head päeva jätma või teen niisamuti sääred?“ küsis ta lõpuks Oskarilt sõbralikult nõu.
„Parem, kui lähed niisamuti,“ vastas Oskar.
„Sündku sinu tahtmine,“ nõustus Ott, nagu otsiks ta teisega lepitust. Ja nõnda ta siis seadiski endale pambu selga, astus aidast välja ja lähenes õueväravale, kuhu paistis Soovälja oma kolme hoonerühmaga ja üle selle kaugemal teisel pool raba valge kirik oma hallivõitu torniga. Selles tornis rippusid kellad, aga need ei löönud praegu, sest polnud pühapäeva hommik. Polnud ka surnumatmist, sest see sünnib harilikult pärast lõunat. Nõnda siis pidi Ott sootuks vaikselt Vargamäelt alla minema. Aga enne kui ta jõudis värava avada, tuli perenaine Maret toa poolt ja ütles:
„Ott, ega sa siis ometi tühja kõhuga lähe. Tule söö, enne kui lähed meie õueväravast välja.“
Kuuldes perenaise häält, sulane pöördus ümber ja astus mõned sammud toa poole tagasi ning ütles naerdes:
„Kulla pereema, toidust pole suurt lugugi, aga peretütart oleks tahtnud enne minekut korraks näha.“
Need lõõpivalt öeldud sõnad hakkasid millegipärast Mareti hinge kinni, sest tal meenus, kuis ta ise kord, kui oli alles noor, seisis oma isa ees sama mehe pärast, kelle tütart taheti nüüd näha, ja peaaegu liigutatult ütles ta majast väljaaetud poisile:
„Tule söö enne kõht täis, ehk siis saad ka peretütart veel korraks näha.“
Aga Oskarile, kes seisis natukese maa peal aida ees, ei meeldinud ema sõnad sugugi. Ja kui Ott oma pambu võttis ja ta aia otsa riputas, oleks ta hea meelega selle sealt võtnud, poisile kätte ulatanud ja ütelnud:
