gemist? Ja mis on sinul Juuliga tegemist? Jäta ta rahule, või muidu tikub ta ka sinule kallale.“
„Mis on temal minust rääkida?“ küsis Elli.
„Samapalju kui sinul temast,“ vastas Indrek, „sest sinul pole tema kohta põrmugi rohkem tõendeid kui temal sinu kohta. Pealegi, ega sa tea ju, mis Ott temale sinust ja meist kõigist võis rääkida.“
„Aga Oskar kuulis ju, mis Juuli viimasel ööl Otile järele karjus,“ ütles Elli.
„Oskar ütleb, et tema neid kuuldud sõnu kordama ei hakka, ja kui sina nendega välja tuled, siis salgab tema nad hoopis maha,“ seletas Indrek.
„Ahaa, nüüd ma mõistan,“ hüüdis Elli, „Oskar on Juuliga ühe mütsi all! See on Tiina pärast, sest Ott meeldis Tiinale rohkem kui Oskar, seda ei annagi Oskar Otile surnust peastki andeks.“
„Armas laps, sa oled oma Otiga aru kaotanud,“ ütles Indrek. „Sa räägid temast, nagu oleks ta mõni kullatükk.“
„Seda ta oligi,“ kinnitas Elli.
„Hea küll,“ nõustus Indrek, „ütleme, ta oli, aga ainult seni, kui ta elas. Nüüd on ta ainult muld, mis varsti haiseb. “
„Issand, kui koledasti sa, onu, räägid!“ hüüdis Elli.
„Lapsuke, sa ei kuula ju vähemast,“ seletas Indrek. „Ott on nüüd surnud, ütlen ma, ja iga elav inimene on rohkem väärt kui tema.“
„Seda arvad ju ainult sina, onu,“ ütles Elli.
„Ei, vaid see on nõnda,“ kinnitas Indrek. „Temast on ainult nimi veel järele jäänud, ainult mälestus, see ongi see kuld, mis temast järele on. Kui sa nüüd mõtled hakata võõraste inimeste ees Juuli asjast rääkima, ning kui see pistab südametäiega sinust jutustama, kas või sinu tänasest jooksustki, ja Tiina omakorda sellest, kuidas Ott temale
