arvamusele, et on ta kord surnud, siis jäägugi surnuks. Pealegi, Elli kuulis, kuis nad tema pea purustanud, seda oleks jumalalgi nii raske terveks teha. Vaene Ott!
Aga koerad haukusid ja ulgusid ikka veel öösiti Vargamäel, nagu ei tahakski vaese Oti hing oma ümberkolamist siin jätta, kuigi tema keha oli juba ammu siit läinud. Sest sündis imelisim ime: Otti ilmusid matma ema ja õde. Keegi nagu ei oletanud, et sellisel poisil võiks olla ema, kes ta ilmale kandnud, või noor nägus õde, keda mõni poiss võiks ära meelitada, või nagu Vargamäe Eespere Sass ütles — ära narrida, nagu meelitas ja narris Ott ise teiste vendade õdesid. Miski ei mõjunud Mäe Ellisse nii kainestavalt kui Oti ema ja õe ilmumine. Alles nagu nüüd esimest korda avanesid ta silmad ja ta nägi, mis mees oli tema armastatud Ott. Ja veel rohkem veendus ta, et Õnnistegija tegi targasti, kui ta ei ilmunud Vargamäe soosillale Otti ellu äratama. Nüüd hakkas Elli pikkamisi ka seda taipama, mis mõtlesid vanemad, Oskar ja Tiina, kui nad ühisel jõul tema järele valvasid.
Mis aga puutus koerte haukumisse ja ulgumisse, siis selles asjas olid sauna Indrekul omad arvamused. Tema ütles tasakesi isale, nagu kardaks ta, et kõvemat kõnet võidaks akna või ukse taga pealt kuulata:
„Varitsevad muidugi ikka veel Eedit.“
„Ega hullu tea,“ lausus isa.
„Ega need koerad muidu nii käest ära ole,“ ütles Indrek, „et ööd läbi lõugavad.“
„See ei tahagi välja tulla,“ rääkis isa, „kas õige jääbki kadunuks.“
„Olekski kõige mõistlikum,“ arvas Indrek.
„Miks nii?“ küsis isa.
