Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
„Küll on see imelik,“ ütles vana Andres kord, „inimene kaob ja kaobki, nagu oleks mõni ta kuhugi maha matt ning puu või põõsa peale istutand. Mitte jälgegi!“
„Tähedki kaovad taevast, mis siis inimesest, tühjast, maailmas kaduda on,“ ütles Indrek. „Mulle kangesti meeldiks nõnda kaduda. Tulid ei tea kust, miks või milleks, ja kaod samuti. Ühel ilusal päeval sind ei ole enam ja see on kõik.“
373
