„Kas Vargamäel veel vähe sihtisid, ristikiva ja kupitsaid?“ küsis Pearu vahele.
„Selles on sul, isa, õigus, et mida rohkem koeri koos, seda vedelam lake,“ ütles Karla, „aga ma mõtlesin, et see oleks esteks nõnda, et noored inimesed saaksid elama, pärast päriks koha see väimees, kes tublim, nõnda mõtlesin mina. Selle minu mõttega oli ka poiss nõus, nii et ta oleks Juuli ära võtt ja Vargamäele jäänd. Aga siis hakkasid sina uuesti oma testamendiga peale…“
„Kuidas uuesti?“ küsis Pearu.
„Noh nõnda, et vahepeal oli see asi nagu soikus,“ seletas Karla, „nii et mina juba mõtlesin, et jääb, nagu on. Ja, vaata, sellest testamendi asjast oligi poisile Mäel ninasse pistetud ning siis läkski kõik, nagu ta läks, sest poiss ütles, et meie oleme teda pett. On kord midagi lubatud, on sellest kord rääkimine olnd, siis olgu ka räägitud, aga mitte nõnda, et täna nii ja homme naa, see oli poisi sõna. Sest kui nõnda, siis öeldakse viimaks, et tüdrukut ka ei saa, ei saa midagi. Ja et Juuli tal käest ei pääseks, siis vist tegigi ta nõnda, et sel tuleks laps, muidu poleks last olndki. Aga Juuli ei võind midagi parata, minu eit ei võind midagi parata ja mina ei võind midagi parata, sest sina ei and järele, ei anna tänapäevani järele. Ja nüüd ütleb Juuli, et tema seda last kasvatama ei hakka, tema ta ära viskab, tema teeb nõnda, et viskab ta ära, saagu, mis saab. Sest kui loomaga võib nõnda teha, et ta oma poja ära viskab, miks siis mitte inimesega. Ja kui ma seda ei saa, ütleb Juuli, siis ma murran tal sündides kaela nagu hanel, mingu kohe isarajakale järele, mina seda värdjat kasvatama ei hakka, ennem lähen istuma. Nõnda ütleb ta emale. Noh, ja mina mõtlesin siis, et kui see oleks poeg, kelle kaela Juuli tahab murda, et mis oleks, kui sina ta oma testamen-
