seda minu süda ei luba, mina ripun ikka veel nõnda Oru küljes, et…“
„Isa, see ongi, mida mina ei usu,“ ütles Karla vahele. „Sa räägid Orust, aga mõtled ise hoopis teist, nõnda on see.“
Pearu tõstis silmad poja poole ja neis välkus valget, nagu süttiks seal viha.
„Mis ma siis sinu arvates mõtlen, kui mitte Oru?“ küsis Pearu.
„Isa, sa mõtled Krõõta,“ vastas Karla otsustavalt, nagu paneks ta mängule enese, oma naise ja ka laste saatuse.
Pearu vahtis tükk aega pojale otsa, pööras siis silmad kõrvale ja ei vastanud esiteks midagi, nagu oleks teda tabanud liiga raske hoop.
„Poeg, seda ei oleks pidand sa oma vana isale ütlema,“ lausus ta lõpuks mitte niipalju etteheitvalt kui alistunult ja nagu halastust paluvalt.
„Isa, ega ma polekski seda teind, kui sina minu lapsi ei tahaks Vargamäelt minema saata,“ rääkis Karla. „Sa oleks pidand ennem juba minu saatma, nii et mu lapsed poleks teadnudki, mis või kus on Vargamäe. Poiss on mul läind, Juuliga on asjad hoopis halvad, ja mõni teab, mis sünnib Helenegagi, kui ta kuuleb, et meil Vargamäed enam ei ole.“
„Ma olen sulle ju öelnd, et kui suad pärija, olgu oma eidega või mõne teisega…“
„Isa, isegi seda ei usu ma enam,“ rääkis Karla vahele.
„Mis see siis jälle on, mida sa siin ei usu?“ küsis Pearu üllatatult.
„Ma ei usu, et see midagi aitaks, kui ma saaks pärija,“ ütles Karla.
„Mis jutt see siis nüüd on?“ küsis Pearu kurjalt.
