„Vaata, isa, kui sa olid noorem ja tahtsid miski pärast vigurijuttu ajada või miskit kunskoppi asja teha, siis panid enese purju või tegid näo, nagu oleksid sa purjus, ja nõnda siis läksid ning lärmasid. Aga ega sa seda ometi tõesti mõelnd, mis sa nõnda purjus peaga rääkisid, ja ega sa selle järele tegema hakand. Nüüd on sul minu arvates niisama: sa räägid küll pärijast, aga kui see käes oleks, ega sa siis temale Oru kohta ikkagi ei annaks, küllap sa siis juba mingi krutski leiad, kuidas teda kohast ilma jätta. Sa räägidki sellest pärijast ainult sellepärast, et sa tead, kust mina või minu eit ta ikka välja võtab. Ja et mina hakkaks oma vanas eas, kus mul juba suured lapsed ja kus Juuliga asjad sedasi ning poiss kadund, veel abielu rikkuma ja oma eite petma…“
„Aga kui eit oleks nõus,“ ütles Pearu vahele.
„Ega sa, isa, isegi seda usu, mis sa räägid,“ ütles Karla. „Kas minu ema oleks nõus olnd, kui sina oleks tema juurde niisukese asjaga läind? Mis sa arvad, isa, kas ema oleks nõus olnd?“
„Meil polnd niisukest asja vaja,“ vastas Pearu põiklevalt.
„No näed, isa, ema poleks nõus olnd,“ ütles Karla, „ja miks peaks siis minu eit sellega nõus olema. Mina igatahes selle jutuga tema juurde ei lähe. Mina olen eluajal talle juba küllalt halbu sõnu öelnd, jäägu tal siis vähemalt need halvad sõnad kuulmata. Sest olgu minu eit, mis ta on, aga ta on olnd alati puhta suu ja karske südamega, miks siis mina peaks tema puhast meelt retsima hakkama. Pealegi poleks sest miskit kasu, sest mina tunnen oma südames, et kui sina, isa, räägid Oru pärijast, siis sina mõtled ainult Mäe Andrese esimese naise Krõõda peale. Sinu süda hoiab veel peale Krõõda surmagi tema poole, sest ega
