„Seda ütled sa minule, vana Oru Pearule?“ küsis vanamees ja vahtis pojale välkuvail silmil otsa.
„Mis ma siis pean sulle ütlema, kui sa oma jonni ei jäta,“ vastas Karla. „Sa teed ja toimetad, nagu oleks ka meie vahel juba mõni peenar või ristikivi, või nagu oleks sul korraga osa Andrese ja Krõõda verest, mis on meie vihameeste veri tänapäevani. Mul tuleb vahel mõte pähe, et kas ehk sina, isa, oma suures vanaduses uuesti lapseks tagasi ei lähe, sest mis hull see muidu sinuga on, et see Krõõt ja tema veri sulle enam rahu ei anna, nagu oleks sina tema surmas või veres kuidagi süüdi.“
„Kuule, Karla, kas sul ehk omal viimaste suurte muredega arust pole puudu tulnd, et sa oma vana isale sihukseid asju ütled?“ küsis Pearu. „Mina Krõeda veres või surmas süüdi? Krõet suri ju nurgavoodi. Või arvad sa ehk viimaks, et noor Andres oli minu poeg? Ei, Karla, minul pole sihukest poega olnd. Ta oli minu vihamehe esimene poeg, aga minul oli hea meel teda näha. Minu süda tundis rõõmu, kui ma teda vuatasin, ja mu viha kasvas Andrese vastu, et temal oli niisuke naine ja niisuke poeg. Nad said mõlemad enneaegu otsa, aga minu viha kasvas Andrese vastu aina suuremaks, sest ma uskusin, et minu käes poleks otsa suand ei see naine ega see poeg. Mina oleks selle poisi pand mõnele eidele kasupojaks, nii et ta oleks olnd kui üksik poeg, ja siis ei oleks kroonu teda võtt. Mõistad. Nõnda oleks mina teind, kui see oleks olnd minu poeg. Ja see naine, kui see oleks olnd minu naine…“
Pearu jäi äkki mõtlema, nagu ei teaks ta, mis ütelda.
„Räägi edasi, isa,“ lausus Karla.
Aga isa ei rääkinud, nagu polekski tal enam midagi öelda. Ometi oli tal raske asi südamel, millest ta aga ei tihanud Karlale sõnagi lausuda. Pearu oli nimelt vanul
