XXVI.
Pearu ja Karla viimane kõnelus oli nii-öelda tühja joosnud. Pearu polnud oletanud, et poeg taipaks tema südame salajasemaid soove ja kavatsusi, ning kui see iseenese ja oma perekonna kasusid kaitstes isale kõik ootamatult näkku paiskas, siis läksid selle „rehnutid“ pisut segi. Pealegi Juuli oma asjaga, ka see nõudis arupidamist. Üldse leidis Pearu, et tema vanad päevad kipuvad keerulisemaks ja raskemaks muutuma, kui olid tema noored. Ta mõnikord peaaegu kadestas oma kanget vihameest, et see oli osanud oma elu nii kergeks teha: lüüa kõigele käega, nagu ei huvitaks Vargamäe saatus teda enam põrmugi.
Aga mõne päeva pärast läks Pearu süda, mis oli hakanud nagu nõrkuma, uuesti kangeks, sest ta ei tahtnud kuidagi sellest loobuda, mida ta nii kaua oli oma meeles hellitanud. Nõnda siis võttis ta Karla eidega jutuotsa üles, mida ta oli upitanud tegema juba kuude kaupa. Pearu tahtis ajada oma asju „kunskoppi“, nagu ta ütles, ja sellepärast algas ta iidamast ja aadamast, et perenaist pikkamisi ette valmistada. Aga see oli asjata vaev, sest Ida teadis Karla kaudu ammugi testamendi-loost ja Oru õigest pärijast, ainult kuidas seda viimast mõeldakse saada, seda
