oleks kas või surnud. Ja siis ma mõtlesingi, et ennem juba tulgu kord, kui ta ainult tahab tulla, siis saaks rutem sellest surmahirmust lahti.“
„Aga mis oli selle pussiga?“ küsis poiss. „Kuidas saite ta oma kätte? Sellest ei saa mina kuidagi aru.“
„Kui mina hüüdsin Mullat, siis tema võttis pussi — võttis pussi puusa pealt tupest, ma nägin, sest ma seisin ja vaatasin, — nii et võttis pussi ja hakkas põõsast malakat lõikama, Mulla tarvis muidugi, aga see oli kärmem, kargas talle selja tagant kallale, kui ta malakat nüsis, ja nõnda jättis ta suure ehmu ja kange valuga malaka ja pussi sinnapaika. Nõnda saingi mina pussi kätte ja sops! mättasse, et ta enam ei saaks malakat lõigata.“
„Ja kus see Mulla siis oli, et ta kohe tuli?“ küsis poiss.
„Seda ma ei tea,“ vastas Tiina, „aga nii kui mina hüüdsin, nii tema ka tuli, nagu oleks teine põõsa taga varitsend, mis meie kahekesi teeme.“
„Küll oli see õnn, et koer juhtus teie hüüdu kuulma,“ ütles Oskar.
„Seda ma ise mõtlesin ka,“ ütles tüdruk. „Muidu jää või eluajaks selle lolli poisiga sinna sohu maadlema.“
„Just!“ kinnitas poiss. „Jää või terveks eluks.“
„Aga ka sellest ei pea nii väga rääkima ega mõtlema,“ hoiatas tüdruk. „Sellest rammukatsumisest nimelt, sest ma kardan, et kui keegi sellest ühtepuhku räägib ja mõtleb, siis tuleb tal endal varsti seesama himu: läheb, nagu Eedigi, sohu tüdrukutega rammu katsuma.“
„Küll olete teie kaval!“ hüüdis poiss nüüd peaaegu imetlusega.
„Kuidas nii?“ imestus tüdruk vastu. „See on ju tõesti
