tuli suure jooksuga toast välja ja pistis lauda poole, ei aga jäänud sinna peatuma, vaid lippas sealt mööda, kargas kui kits üle tänavaaia ja ladus mööda tänavat alla, nagu oleks soos tuli lahti.
„Teisepere Helene tahab meie Oskarile näidata, kui kerged jalad tal on,“ mõtles Maret, kes oli keset õue seisma jäänud, et tüdruku jooksu vaadelda. Ja näiski nii, nagu näitaks Helene kellelegi oma jalgade kergust, sest all välja ääres kargas ta jällegi üle tänavaaia, nagu polekski tal undrukut seljas, vaid ainult helevalged püksid, mis välgatasid kuni vaatajate silmini. Nüüd ootasid juba kõik põnevusega, et kuhu see Helene küll nõnda jookseb. Aga ei kuhugi mujale kui sauna juurde, kus vana Andres istus paku otsas ja punus korvi. Helene oleks võinud ju üle aia või värava Andrest teretada või temaga muidu mõne sõna juttu ajada, kuid ei — ta astus ilusasti väravast sisse, läks vanamehe ette ja teretas teda viisakalt, kõik panid tähele, et viisakalt, Oskargi pani, ja kui oli teretanud, siis rääkis ta nõnda, nagu paluks ta midagi. Rääkis tükk aega paludes, aga vana Andres punus korvi edasi, nagu oleks jutt kõige ükskõiksemast asjast, ainult korraks peatus ja vaatas tüdrukule nagu tõsiselt ja alistunult otsa. Kogu kõnelus lõppes sellega, et Helene läks uuesti saunaväravast välja, pistis uuesti jooksma, kuid nüüd juba nõnda, nagu oleks tal väsimustina kontides ja ihuliikmeis. Isegi aedadest ronis ta nõnda üle, nagu oleksid need vahepeal vähemalt kaks korda kõrgemaks tehtud. Helenel ei tulnud nagu enam põrmugi meelde, et teised vahivad ja et teiste seas on ka Oskar. Tema läks mööda tänavat üles tagasi, nagu oleks tal nutt varaks. Aga Maretil oli nüüd kohe selge aru käes, mis Orul lahti, ja ta ütles:
