„Küll oled sa mõnikord rumal!“ hüüdis Elli nüüd.
„Ega sa siis ometi Otti arva?“
„Aga keda siis?“ küsis tüdruk imestuses. „Sa tuled oma Eediga! Kuidas sa võid nii rumal olla.“
„Ott oli ju sinu järele,“ ütles Oskar.
„Ja Tiina oli Oti järele,“ lisas Elli.
„Õige, õige!“ hüüdis Oskar äkki, nagu oleks tal midagi tähtsat meelde tulnud. „Sellepärast ta siis ütleski viimati, et las unustab vähemalt need asjad ära, tähendab Oti ja Eedi asjad, peaasi surma, sest see on tal kangesti hinge peal.“
Nõnda jutles Mäe rahvas rukkikoormaid tehes, nagu ärataks puhas leivavili samal ajal mõtteid surmast ja ka armastusest. Maret aga, kes üksi koju jäi, mõtles ainult surmast — Pearu surmast —, ja ta süda ei andnud talle enne rahu, kui pidi alla sauna juurde minema ja isalt küsima, mis see Oru Helene temalt tahtis.
„Pearu hakkab surema ja tahab minuga leppida,“ ütles Andres. „Karla sõitnud õpetaja järele.“
„No kas sa siis ei lähe, kui ta kutsub?“ küsis Maret. „Näe, Sasski ütles ülal Tiinale, et surija on kui küps vili, mida tõtatakse lõikama.“
„Mina pole seda vilja külvand, miks siis mina peaks teda lõikama,“ vastas Andres.
„Isa, ikka ju minnakse, kui surija kutsub,“ rääkis Maret. „On olnd, mis on olnd, aga surmaga läheb see kõik mööda.“
„Mis ma sinna lähen,“ seletas Andres. „Minul pole temaga midagi leppimist.“
„Ta ehk tahab sinu käest andeks paluda.“
„Minult pole tal midagi andeks paluda, õiendagu oma asjad jumalaga, kui see on nõus, siis pole ka mina vastu.“
