„Siis tule sellepärast, teisepere isa, et mina sind palun,“ ütles Karla viisakalt ja peaaegu härdalt.
„Karla,“ ütles Andres nüüd tõsiselt ja avameelselt, „oleks sa üksainuski kord elus varemalt nõnda minuga rääkind, nagu paergu, siis jätaks ma oma töö ja tuleks, aga sa ei ole seda kunagi enne teind ega tee ka tulevikus ja selle ühe korra pärast ei hakka ma oma vanu liikmeid vaevama.“
„Teisepere isa,“ hakkas Karla, aga Andres ütles vahele:
„Mina pole enam teisepere isa, mina olen ainult va sauna Andres, ei muud midagi.“
„Mina ei nimeta sind enam kunagi nõnda ja minule jääd sa kuni surmani teisepere isaks, kui sa praegu minu ja mu isa palvet kuulda võtad,“ rääkis Karla.
„Ma juba ütlesin sulle, Karla, et oleks sa kordki enne minuga nõnda rääkind, siis ma oleks kohe tulnd, aga nüüd ei tule. Ei, nüüd mitte. Mul on paergu üsna ükskõik, kuidas sina või teised mind nimetavad. Sinu isa on muld ja ka mina olen muld, mis on mullal sellest, kuidas teda hüütakse. Liha ja veri tahab õigust ja armu, aga muld! Muld tahab ainult rammu, et seeme paremini idaneks ja kasvaks.“
„Teisepere isa, ma veel kord palun sind kõigest südamest,“ ütles Karla. „Isa ootab, meie kõik ootame ja ka õpetaja ootab.“
„Öelge õpetajale, et kui ta ei sinu isale ega ühegi teisele surijale enam kunagi raha eest viimast troosti ei vii, siis ma tulen,“ ütles Andres nüüd.
„Seda ei või ma ju temale öelda,“ vastas Karla. „Pealegi on see tema amet, sest…“
„Noh, kui tema ei või omast jätta, miks siis mina peaks
