Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/427

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


jätma omast,“ ütles Andres ning punus korvi edasi. Aga nüüd sai Karla meel pahaseks, et ta asjata palunud ja aega viitnud, ning ta ütles:

„Tänini olen ma mitu korda arvand, et minu isa on hullem, aga see, mis ma täna näen…“

„No vaata, Karla,“ ütles Andres vahele, „nüüd sul on jälle su õige hääl ja kõne, nõnda olen ma sind ikka kuulnd ja kuulen surmani. Miks ma peaks siis sinu isa surivoodile tulema?“

Nõnda Karla jättiski oma lause pooleli ja läks sõnalausumata saunaväravast välja, ilma et sedagi oleks korralikult kinni pannud. Andres tõusis istepakult, läks sulges värava ja, istunud endisele paigale, lausus endamisi:

„Peremehest peast ma jändasin väravatega, need ei taht kuidagi kinni seista, nüüd hakka viimaks ka saunamehest peast.“

Seega oli asi seks korraks läbi, nii et Andres võis rahulikult oma korvitööd nokitseda ja teised rukkeid vedada. Pererahva meeli häiris teatud määral veel seegi, et õpetaja küüditati hea vutiga tagasi, Andresel oli seevastu sootuks rahulik päev.

„Saab see Oru noor mära täna õige hea vati!“ ütles Oskar õpetajahärra sõitu vaadates. „Kui nad nõnda edasi kihutavad, siis kukuvad talt kiriku juures vahutükid ja küljed on ohjade kohalt nagu seebiga sisse võitud.“

Aga ükski teine ei arvanud tarviliseks sellele midagi lisada. Nõnda seisis asi kuni õhtuni, kus Indrek kraavilt koju tuli. Sellele rääkis Andres Pearu haigusest ja oma kahekordsest kutsest, lootes kuulda saada, mis Indrek arvab sellest asjast. Aga Indrek ei arvanud midagi, tema selle asemel hakkas lehti lugema, mis perest alla toodi, sest

427