Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/429

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


nas tahavad sedasama, mis olen mina terve oma elu taht, siis peab see hea ja õige asi olema.“

Ja Andres tõusis, et hakata Orule minema.

„Ega sa ometi Pearule lähe oma õigusest ja Vargamäe jõe allalaskmisest rääkima, isa?“ ütles Indrek.

„Ei, poeg,“ vastas Andres, „see teade võiks talle kirstu naelaks saada. Mina lähen niisama tema juurde, et ta näeks, kuidas ma temale nüüd kõik olen andeks and ja unustand, mis meie kahe vahel siin Vargamäel olnd. Surgu ta rahus! Aga ma ei tahaks hea meelega üksipäinis minna, mind ehk ei lasta sisse, sest ma vihastasin ennist Karla ära. Kas sa ei tahaks minuga kaasa tulla, Indrek?“

„Hea küll, isa,“ vastas Indrek, „kui arvad, lähme kahekesi.“

Nõnda nad siis hakkasidki üheskoos minema. Aga isal oli nii suur rutt, et ta vanad jalad ei jõudnud kaugeltki nii kärmesti liikuda, kui süda oleks tahtnud.

„Inimene on ka hullusti loodud,“ lõõtsutas Andres, „süda kipub veel, aga jalad ei võta enam. No milleks see süda peab kippuma, kui pole enam jalgu all? Südame poolest läheks veel hüpates ja karates, aga ihuliikmeid lükka kepiga takka. Mis asi see süda küll peaks olema, et tema nii kaua noor seisab? Hingega, sellega on teine lugu, tema on igavene, sest tema on jumalast, aga süda on ju ka muld, nagu muudki ihuliikmed, miks tema noor seisab? See on ikka vist vere pärast. Veri ei taha surra, tema tahab elada…“

„See’p see meie häda siinilmas ongi,“ rääkis Indrek, võttes isal toetuseks kõvasti käe alt kinni, „et meie ise lähme vanaks, meie süda ja veri jäävad aga nooreks. Ihuliikmed varisevad mulda, veri jookseks noortega kaasa. Aga noored ei näe ega usu meie verd, nemad näevad ainult meie ihuliikmeid.“

429