otsis ta seda sealt, kust ta leidis ainult meelepaha. Sellepärast ütles ta:
„On sul, teisepere isa, tõesti nii hea meel, et sa minu isast kauem elad?“
„Ei,“ vastas Andres järsult, „vaid et Vargamäe jõgi lastakse alla, see on minu rõõm, miks ma tahtsin sinu isa veel näha. Nüüd ma tean, et mina olen õige asja eest seisnud ja et mina olen eland kui jumala sulane.“
Karla kuulas ammuli suul ja pärani silmil. Alles natukese aja pärast ta küsis:
„Ja sina, teisepere isa, tulid selleks minu isa juurde, et temale seda surisängil öelda?“
„Jah, selleks tulin ma,“ vastas Andres.
„Isa, see ei ole ju nõnda!“ hüüdis Indrek. „Karla, ära usu, mis ta meelepahaga räägib! Tema ei tahtnud midagi sinu isale öelda, ta tahtis ainult leppida, sest tal oli tõesti hea meel, kui ma lehest Vargamäe jõe kohta seda lugesin.“
Aga Karla ei uskunud Indrekut, ei uskunud tema sõnu, sest need olid lepitussõnad ja nende jaoks polnud tema südames ruumi. Tema muutus äkki vaikseks ja sõnakehvaks ning saunarahval ei jäänud muud üle kui head õhtut soovida ja lahkuda.
„Isa, miks sa ütlesid nõnda Karlale?“ küsis Indrek Andreselt koduteel. „Ega sa tahtnud ju Pearule Vargamäe jõe allalaskmisest rääkida?“
„Ei, poeg, Pearule poleks ma sõnagi lausund,“ vastas Indrek, „aga Karlalt ei võinud ma ometi vaikselt seda kuulata, mis tema mulle ütles. Sa näed, Indrek, tema ju usub, nagu poleks minul tema ja ta isa vastu peale kurjuse midagi südames, ja ta usub seda sellepärast nõnda, et tema oma süda on kuri. Noh, las ta siis nüüd teab, et ka minul on südames ainult kurjus, nõnda on tema meel rahul.“
