Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/434

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



XXIX.

Oru Karla meel oli tõepoolest vana Andrese sõnadest rahulikumaks muutunud. Sest kogu tema pikk jutt väljas Andrese ja Indrekuga oli rahutu meele tulemuseks. Temal oli nimelt küsimus kerkinud, et kas ei peaks nüüd, kus Indrek ja Andres Pearut vaatama tulid, neid tema matusele kutsuma, ja kui neid kutsuda, kas võib siis Mäe rahvast kutsumata jätta? Sellele oma küsimusele ei leidnud ta kuidagi rahuldavat vastust ja nõnda ta siis ajas juttu maast ja taevast, ilmast ja vaevast. Ja jutt aitas lõpuks, sest see omandas sellise keeru, et Karlale sai päevselgeks: isa matusele ei pea kutsuma ei Indrekut ega Andrest, ei Sassi ega Maretit, teistest rääkimata. Sest kui ta kutsuks need, siis peaks ta kutsumata jätma Kassiaru Nõmmanni, muidu võivad nad Vargamäe jõe allalaskmise pärast nattipidi kokku minna. Aga Kassiarut ei või Karla kutsumata jätta, nõnda siis jäävad tulemata saunamehed ja Mäe rahvas.

Kui Indrek seda oleks teadnud, siis oleks ta kohe taibanud, millise teene oli isa teinud Oru Karlale. Aga ta oleks ehk isegi taipamise asemel oletanud, et Karla juhtis meelega jutu sellistele asjadele, kus kokkupõrge ei võinud tulemata jääda. Karla tegi teadlikult või ebateadlikult seda-

434