tavat nägu vaatama ning samuti viisakalt küsima, et mis ta küll siis nii hirmus askeldab, et tal niisuke nägu ees.
„Teate, emal ajab süldipada üle ja minul ei taha sai vannis seista,“ seletas Helene. „Aga te ei pea mõtlema, et see on pesuvann, ja et meie teeme pesuvannis saia, vaid see on sootuks puhas vann, helevalge ja raudvitsad peal. Ja et ta oleks veel õige puhas, siis panin talle keeva vee sisse ning vette lasin kuumad kivid, punased, nii et otse valged juba, ning kui siis see vesi kukkus vannis volisema, siis volises terve pool tundi, ja alles peale seda pesin ma vanni liivaga tublisti puhtaks ning valasin leige piima sisse. Vaat’ selles vannis ei tahagi mu sai enam seista, aina kipub üle ääre. Aga ahi pole veel valmis, ahi köeb alles, kardan hirmsasti, et ta liiga saab…“
Nõnda oli Oskar Mäel ainukene, kes kuulis pisut Oru asjast ja Helene hirmsast kartusest ning kes tundis isegi pisut neid lõhnu, mida jumala tuul kandis üle Vargamäe ja raba kiriku poole. Aga tema ei lausunud sellest ainustki sõna ühelegi hingele, nagu poleks asi seda väärt, et temast juttu teha, või nagu peaks temast vaikima suure saladuslikkuse tõttu.
Aga õigeks põhjuseks polnud vististi ei see ega teine asjaolu, vaid Oskari oma süda, mis valutas mitte sellepärast, et Oru Helene saiataigen kippus valgest vannist enne välja, kui ahi küdenud, vaid et ta ei teadnud, mis äärest või otsast Tiinaga peale hakata.
Elli arvas, et Tiina oli salajas armastanud kadunud Otti ja et see oligi see põhjus, miks nemad kahekesi vänta läksid ning ei sobi tänapäevani hästi. Jah, nendevaheline võistlus algas Mulla pärast ja lõppes Oti juhulise surmaga ning keegi ei tea praegu, millega see siis oleks lõppenud, kui Ott poleks otsa saanud.
