Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/440

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Mina ei või ju lastki saada, niisuke olen mina.“

„Kust sa seda tead?“ küsib Elli.

„Kust ma seda tean,“ kordab Tiina mõttes. „Seda ma ei tahaks öelda, see ei ole ilus öelda.“

Aga Elli ajab kõigest hingest peale, sest ta tahab nii väga kuulda, kust Tiina teab niisukest asja.

„Ma tahtsin mehele minna,“ seletab Tiina viimaks, „ja siis sain teada.“

„Siis sa olidki juba mehel?“ küsib Elli uudishimulikult.

„Ei olnd veel,“ vastab Tiina, „vaid ainult tahtsin minna. Ja kui ma mõtlesin, et hakkan minema, siis ei julend ma muidu, kui rääkisin oma haigusest ka sellele mehele, sest ma teadsin, et ta armastab väga lapsi. Ja kui ma olin temale kõik ilusasti ära rääkind, siis tema hakkas kartma, et tema ei saa minuga lapsi. Nõnda hakkas ta siis mulle kangesti peale käima, et ma läheks arsti juurde. Mina ei tahtnud minna, ajasin kangesti vastu. Aga siis ütles tema minule, et jätab mu maha. Nüüd polnud enam parata, sest see mees meeldis mulle nii väga, et tema pärast oleks ma valmis ükskõik mis tegema. Kui tema oleks mulle öelnd: mine tulle! siis oleks ma läind, sest ma oleks seda õigeks pidand ja ma usun veel tänapäevani, et tuli poleks mul ka ainustki juuksekarvagi kõrvetand, nii kindlasti oleks ma selle mehe sõna uskund. Samuti oleks ma sõnalausumata vette hüpand, ja ometi ei oska ma põrmugi ujuda. Kas sa oled kunagi kedagi nõnda uskund?“

Aga Elli ei olnud, ja see teda praegu ei huvitanudki kuigi palju, tema tahtis võimalikult ruttu teada, mis sest asjast sai, millega ta lõppes.

„Lõppes ei millegagi,“ ütles Tiina kurvalt. „Mina läksin arsti juurde ja see ütles mulle ja ütles ka mehele, et mina ei või lapsi saada. Kas mitte kuidagi? küsis see

440