mees. Mitte kuidagi, vastas arst. Eluilmaski mitte? päris mees. Eluilmaski mitte, kinnitas arst.“
„Noh! ja siis?“ küsis Elli kannatamatult, kui Tiina vaikis.
„Ei midagi,“ jutustas Tiina. „Tulime kahekesi arsti juurest välja ja läksime mööda uulitsat, mees vaikis, mina nutsin, nutsin lihtsalt suure häälega, sest oli ju pime. Aga pimedaski jäid inimesed seisatama ja vaatasid meile järele. Ning meie ainult läksime ja kumbki ei lausund sõnagi, sest minul ei olnd midagi öelda, ja mees vaikis. Tema mõtles, ja kui ta oli küllalt mõelnud, jäi ta minu ette seisma, nii et ka mina jäin seisma, — me olime siis juba linnast väljas puiestikus, sootuks üksipäinis pimedas puude all, nii et keegi meid ei kuulnd. Ja teate, mis tema minule ütles?“
„Noh!?“
„Ta ütles, et tema arsti ei usu, tema lihtsalt ei usu ja sellepärast tema tahaks katsuda. Ta astus mulle üsna ligi ja vahtis pimedas mulle otsa, silmad põlesid peas…“
„Ja sina?“ küsis Elli väriseva südamega.
„Mina seisin ja vahtisin talle vastu, sest oli ju sootuks pime ja niikuinii midagi ei näind. Nõnda me seisime seal ja äkki tema tahtis mul käevartest kinni võtta, aga nüüd tuli mul selline hirm peale, et pöörasin vurtstuu! ümber ja jooksma, niipalju kui jalad vähegi võtsid, ja ei peatund enne, kui olin puiestikust väljas laterna all, kus seisis kordnik. Ja ma mõtlesin, et kui ta ka siin oleks tahtnud mul nõnda käevartest kinni võtta, siis oleks ma kohe kordnikule öelnd, et päästke mind. Aga see härra oli väga viisakas, ta tuli mulle järele ja ütles, et vabandage, preili, — jah, ta ütles mulle äkki preili, sest et ma eest ära jooksin, lihtsad tüdrukud ei jookse nõnda, ainult prei-
