seda vennale edasi jutustas, muutus ta ehk veelgi keerulisemaks, ning kui Oskar hakkas millalgi sellest romaanist Tiinaga rääkima, et mõne kahtlase asja kohta seletust pärida, läks ta juba nii keeruliseks, et ka Tiina ise ei saanud temast enam kuidagi jagu. Aga see olevat temaga ikka nõnda, seletas Tiina Oskarile, et seni kui temalt ei nõuta seletusi, on asi üsna selge, aga niipea kui esitatakse temale kostmiseks küsimusi, läheb kõik äkki segaseks. Ja tema ei või sinna midagi parata, et see nii on. Põhjuseks on see, et tema hakkab seletades kartma, ehk ei ole kõik õige, mis ta rääkinud ja mis ta veel tahab rääkida, ja kartusega lähebki kõik segi. Ta tahab kõik nii hirmus õieti rääkida, et läheb mõnikord kõik käes valeks. Ja siis on vahel nõnda, et kui juba kõik on hästi vale, siis hakkavad teised uskuma ja usud lõpuks isegi, et nõnda see just ongi olnd.
Aga Oskar ei saanud maast ega taevast aru, kuidas see just oli olnud või kuidas see oli praegu, ainult üks oli kindel: midagi tingimata oli. Oskar oli ajuti peaaegu sealmaal, et oleks läinud onu Indrekult küsima, ehk teab tema mingit seletust anda, sest Tiina on tema juures kauemat aega teeninud, aga päev-päevalt lükkas ta selle kavatsuse teostamist edasi, sest onu Indrek oli üldse sõnakehv, liiatigi veel niisuguseis asjus. Ainult isaga ja karjapoisiga kuuldi teda juttu ajavat, nagu peaks inimene enne saama üle kaheksakümne või olema alla viieteistkümne, kui temaga kõlbab mõni sõna rääkida.
Ometi oli Indrek viimaseil päevil pisut nagu muutunud. See oli sest ajast saadik, kus leht tõi Vargamäe jõe süvendamise ja õgvendamise teate. See oli tema keelepaelad lõdvendanud. Vana Andreski pani seda tähele, kui nad kahekesi arutasid tuhandendat korda ühte ja sedasama: arutasid jõesilla saamise ja Hundipalu Tiidu suurte kivi-
