Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/445

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


lahmakate tekkimise lugu; tuletasid meelde suuri kändusid jõepõhjas ja kõike seda, mis nende puhul rääkinud köster, kirjutaja ja vana kadunud sauna Madis; katsusid üles arvata nende tõkete arvu, mis tehtud voogudele Vargamäe, Hundipalu, Ämmasoo, Rava, Kukessaare, Võlla, Aaseme ja kõigi teiste heinamaade kohal; pidasid aru, milliste jõekäärude lühenduseks kaevatakse uus jõesäng ning kui suur ja sügav see peaks olema, et ta suudaks kogu jõevee ära viia; püüdsid arvestada, kui palju see töö maksma läheb ja kui palju on vaja mehi, et lõpetada kõik ühe suvega; murdsid pead, kust saab see inimeste hulk ülalpidamist ja kes hakkab seda neile kätte muretsema.

Peavarju pärast ei teinud vana Andres endale mingit muret, sest jõe ääres on ju küünisid küll, mis viga suvel seal soojaga magada. Ainult heinu peaksid mehed talvel pisut küünipõhja jätma, siis oleks kõik hea.

Oli veel üks mure: kui jõge kogu suvi puhastatakse ja tema äärt mööda tallatakse, mis saab siis heinast? Saarmad, pardid ja üksikud kalastajadki tallavad suured rajad sisse, mis aga sünnib siis, kui meestekari päevad otsa muud ei teegi, kui trambib jõe ääres. Võta või jäta, aga vana Andres tuli otsusele, et sel suvel läheb kõige parem luht kaduma. Ja kuhu panevad nad muda, mulla, risu ja roisu, mis nad jõepõhjast välja võtavad? Kas otse sinnasamasse kõige parema rohumaa peale? Aga kas kevadine suurvesi seda sealt ära ei uha? Kas ta ei kanna seda jällegi jõkke, nii et ta ummistub silmapilkselt uuesti? Ah, jumal! Vanal Andresel oli nüüd päevad otsa mõtlemist ja arutamist ning sagedasti peletasid suured mured öösi unegi. Andres oli asjast nii väga huvitatud, nagu oleks temal alles pikk elu ees ja nagu jõuaks ta veel jõe süvendamise tulemusi näha ja kasutada.

445