käimiseks äärmiselt raske. Kui nad jälle kord puhkuseks kuhugi küüni juurde läksid, ütles Indrek:
„Isa, mul tuli hea mõte: ma võtan su kukile.“
„Kas sa siis jäksad siin pehme maa peal,“ kahtles isa.
„Katsume. Tule siia, ma aitan su küünisuu peale, siit on hea kukile võtta.“
Nõnda siis sündiski: Indrek pani isa küünipalgile istuma ja võttis ta sealt endale kaksiti selga. Nõnda hakkasid nad minema.
„Ega minust ju enam midagi kanda ole,“ rääkis Andres, „liha on kehalt juba sootuks ära kuivand.“
„Pole viga,“ vastas Indrek kandes, „üksi luudest-kontidestki saab paras noos. Kui ma poleks aastat otsa enne kraavi kaevanud, siis ma poleks s’uga kuhugi läinud.“
„Kas siis tunned, et jõudu on juba juurde tulnd?“ küsis isa.
„Hoopis teine mees kohe,“ vastas Indrek ja astus täiel sammul edasi, et kiiremini eesmärgile läheneda kui tänini. Kui nad nõnda olid ümber eelseisva suurema jõekääru jõudnud, ütles isa:
„Vaata, Indrek, seal allpool paistavad nagu inimesed, kas ehk ongi nemad.“
Indrek jäi seisatama, ajas end pisut sirgemaks ja pea püsti, muidu silm ei võtnud kaugemale.
„Nemad jah!“ ütles ta natukese aja pärast. „Aga seal on ju palju rahvast.“
Ja nagu oleks ta seisatamisest uut jõudu saanud, astus ta veel kiiremalt edasi. Lähemale jõudes selgus, et suurem hulk inimesi oli samuti uudishimulised pealtvaatajad nagu Indrek ja Andreski. Mehed tahtsid igaüks oma silmaga näha, mis mõeldakse jõega nende heinamaa kohal teha. Kas jäetakse ehk mõni jõekäär uue ja vana jõe vahele?
