Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/457

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

See jutt rabas Andrest sama tugevasti kui esiteks Kassiaru Nõmmanni suurustaminegi. Mis hull see siis selle poegade koolitamisega on, et nemad pärast seda enam tööd ega teenistust ei leia? Kaevab ehk ka Indrek lõpuks ainult sellepärast Vargamäel kraavi, et temal enam kuhugi pole minna, et tema haridust ja oskust enam keegi ei vaja? Ta ehk ainult ei taha oma otsekohest häda avaldada, kartes sellega teda, Andrest, kurvastada, sest temal olid ju Indreku koolitamisega kõige imelisemad lootused ja unistused.

Hiljem kahekesi jäänud, Andres ei saanud kuidagi kiitlevat Kassiaru ja tema poegi unustada ja viis jutu uuesti nendele, et kuulda Indreku arvamust, kelle kukil ta parajasti istus, sest nad olid juba koduteel.

„Kudas see siis nüüd on?“ rääkis Andres peaaegu hingeldades, sest temal oli Indreku kukil ehk raskem istuda kui sel teda kanda. „Terve minu eluea rääkisid kõik, et kes koolitud, sel on kergem elu, ja nüüd korraga: kes on koolitud, see mingu kraavi kaevama või jõge puhastama. Kes selle nõnda on teind?“

„Arvad sina, isa, et kraavikaevamine on see kõige raskem?“ ähkis Indrek vastu, hoidudes küsimuse otsesest vastamisest kõrvale.

„Raskem ikka kui kooli- või kirikuõpetajal,“ arvas Andres. „Mina uskusin, et sinust saab midagi niisukest — et mina harin mullapõldu, sina hakkad hingepõldu harima, sest milleks muidu sind koolitada.“

„Isa, hingepõld on raskem harida kui Vargamäe kivirägastik ja soo,“ rääkis Indrek lõõtsutades. „Vargamäel suudad kümne aastaga rohkem kui hingepõllul tuhandega, see on inimessoo eluvanne. Inimene ei suuda iseendagi hingepõldu harida, veel vähem teiste oma.“

457