Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/458

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Neid sõnu kuuldes oli Andres tükk aega tumm, nagu mõtleks ta iseoma ja teiste hingepõldude üle järele. Viimaks rääkis ta:

„Mina olen liiga kauaks siiailma jäänd. Kui katsusin sind koolitada, siis uskusin ise ja uskus ka Hundipalu Tiit, et teen suurt asja, aga nüüd tõstad sa Vargamäe soomuda ning teisedki koolitud mehed tulevad Vargamäe soomuda tõstma. Minu suur töö on tühjaks saand, sest soomuda oskasid sa ilma koolitagi tõsta. Pearul oli Vargamäel õigus, nagu ütles juba õnnis Tiit, mitte minul.“

„Aga Pearu ütles mulle viimati Jõessaare all otse vastupidi: sinul olla Vargamäel õigus, mitte temal,“ seletas Indrek.

„Ütles Pearu tõesti seda?“ küsis Andres.

„Just seda ütles ta, kui istus minu ees päikesepaistel,“ kinnitas Indrek.

„Siis ei tea ma tõesti enam, mis arvata õndsast Hundipalu Tiidust või kadunud Pearust,“ ütles Andres ohates, ja tal hakkas veel kord südamest kahju, et ta polnud kohe Pearu surisängile läinud, kui Helene teda nii ilusasti kutsus. Aga ta lohutas end lõpuks usuga, et küllap see sündis jumala tahtmist mööda, sest miks muidu ta laskis Andresel jõesüvendamisest kuulda alles pärast Pearu surma. Jumal talitas Pearu surmatunnil samuti nagu kogu tema eluajal: ta muretses tema eest, nagu ta muretses Andresegi eest. Jumal kartis, et kui Andres oleks oma suure rõõmuga pääsenud Pearu surisängile, siis poleks ta suutnud oma suud pidada ja oleks lahkujale rääkinud asjust, mis oleksid talle ainult kurbust ja meelehärmi toonud. Aga seda jumal ei tahtnud. Tema laskis Pearu surra rõõmsas usus ja kindlas lootuses, et Vargamäe jõega ei sünni midagi, kuna ta And-

458