kuivade lehtede krabin tõepoolest hirmsana)? Küüni äärde maha? Aga sealt pole teda nii hea sülle võtta kui küünisuu pealt. Jah, sealt pole nii hea, sellepärast siis, las need hirmsasti krabisevad oksad jääda täna, kus nad on, ta tuleb paneb nad homme ette. Aga kui ta oli juba isa sülle võtnud, siis mõtles ta ometi oma endise mõtte uuesti ümber, pani isa küüni ees lokkavale rohule ja mattis küünisuu nagu kord ja kohus kinni. Siis ronis ta veel küünigi ning ajas ka heinad endiselt suu peale vastu hagu tagasi, nii et oleks kõik täiesti endine — et oleks kõik täiesti korras, mõtles ta, ilma et oleks endale aru andnud, milleks oli vaja veel kord küüni ronida.
Aga isa aseme jättis ta puutumata ja see seisis kuni talveni, kus heinad küünist koju veeti. Karjapoiss oli küll seda aset sügisel vaatamas käinud, aga mitte puutunud, sest tema ei julgenud üldse küüni minna, vahtis ainult avauselt, seistes rinnuli pealmisel palgil. Poisile oli see surma küün, pealegi veel vanainimese surma küün, mis on palju halvem, kui oleks mõne lapse surma küün. Sest laps ei muutu peale surma kunagi kurjaks, vaid aina paremaks, aga vanainimene muutub. Ka Andres võib muutuda peale surma kurjaks, kuigi polnud eluajal poisile ütelnud ainustki halba sõna. Nõnda arvas karjapoiss, kui ta vahtis palgil rinnuli olles vana sauna Andrese aset heintel.
Indrek oli lõpuks oma tööga valmis, võttis isa maast sülle ja hakkas minema. Aga vaevalt oli ta teinud mõned sammud, kui jäi peatuma. Kus on isa kepp? Kuhu see jäi? Selle tahtis ta ju puusärki kaasa, sest see olnud viimaseil aastail tema truu seltsimees. Andres pole kunagi oma vanu hobuseid laadale viinud ega neid võõrastele inimestele tappa ja taga ajada müünud, nõnda ei taha ta ka, et tema kepp jääks teiste vintsutada. Jumal teab, kuhu nad
