XXXI.
Vargamäe vänged vanamehed on läinud oma esiisade juurde, kes olid ehk veel vängemad kui nemad, sest inimesed jäävad põlv-põlvelt nõdremaks, nagu arvatakse kogu Vargamäel, olgu Mäel või Orul. Nii et inimese kanguse suhtes ollakse ühel kui ka teisel pool samal arvamusel. Aga kui kaks inimest elab ühel ajal, liiatigi veel Vargamäel, kus on sihid ja peenrad, ristikivid ja kupitsad, siis ei tea keegi, kumb neist on kangem, ja sellepärast peab seda katsuma kogu eluaja. Mõnikord ei saa siiski õiget otsa kätte. Võta või Pearu ja Andres! „Prosessisid“ ja ärplesid kogu oma pika ea, aga lõpuks ei teadnud kumbki, kes on võidumees, või nagu Andres ütles: kummal on õigus. Pearu arvas, et õigus on Andresel, Andres arvas, et Pearul. Et õiget aru kätte saada, peaks jumal need kaks kanget vanameest uuesti maailma saatma, kas või jällegi Vargamäele, aga nüüd juba nõnda, et Pearu oleks Andrese asemel ja Andres Pearu asemel. Kui nad ka vahetatud osadega sinnasamasse jõuaksid, kuhu varemalt, s. t. kui nad jällegi lõpuks arvaksid, et õigus on vastasel, mitte temal, siis oleks üsna kindel, et õigus on mõlemal. Aga et teada polnud, kas jumal kunagi vaevaks võtab Pearu ja Andresega nõnda
