Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/470

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

rääkida, nii vaesena ja tühjana tundus tema elu noortele. Ainult Oru Helene tegi temast Oskariga juttu, küsides:

„Kas teil on ka vanaisast kahju?“

„Ei ole,“ vastas Oskar.

„Aga minul on,“ ütles Helene.

„Teil on meie vanaisast kahju?“ küsis Oskar imestunult.

„Jah, mul on kahju,“ kinnitas Helene. „Ja teate, miks? Mina käisin teda meie vanaisa juurde kutsumas ja tema ei tulnd.“

„Ema ütles, et on vähe puudunud, siis oleks ta teie kutsudes tulnd,“ ütles Oskar vahele.

„Kas tõsi?“ küsis Helene õnnelikult ja jutustas siis: „Vaadake, Oskar, mina mõtlesin, et kui teie vanaisa oleks kauem eland, nii et mina oleks veel kord saand teda kutsuda, siis oleks ma teda nii ilusasti palund, et ta tingimata oleks minu kutsel tulnd. Sellepärast ongi mul temast kahju.“

Soo, jumal tänatud, nüüd oli Helene saanud Oskarile seda ära ütelda, mis tema südamel kipitses. Sest Oskar ei pea arvama, nagu ei oskaks tema, Helene, üldse nii ilusasti paluda, et Oskari vanaisa seda kuulda võtaks. Ei, Helene oskab, ainult Oskari vanaisa suri ära ja nüüd Helene ei saa enam oma oskust näidata. Nõnda on asi. Oskar pidagu seda meeles.

Aga Oskar ei pidanud seda meeles, ta peaaegu ei kuulanudki Helene seletust, või kuigi kuulas, siis ei saanud ta sellest õieti aru. Igatahes ei matusel ega ka peale matuseid tulnud see enam tal meelde. Temal oli endal kellelegi midagi ütelda ja seletada ja temaga sündis sealjuures täpselt samuti, nagu Helenega Oskarile seletades: teda kas ei kuulatud või temast ei saadud õieti aru. Tema hädast sai varsti

470