poleks vaja nõu küsida,“ vastas tüdruk nüüd. „Ja teie peate mulle, härra, nõu andma, sest te võite ju öelda mistahes, aga mina jäin ikkagi siia teie soovituse läbi, ja kui mul nüüd nõu vaja on, kes siis seda peab mulle andma. Kui ma siia poleks saand jääda, siis poleks mul ka seda nõuandmist vaja olnd, sest siis poleks üldse midagi olnd, nii et…“
„Teate, Tiina,“ ütles Indrek nüüd, „mitte minu soovituse läbi ei saanud te siia jääda, vaid selle tõttu, et te mu õele meeldisite. Tema ei vajanud ei minu ega kellegi teise soovitust, võttis teid muidu niisama, nii et minu nõuande peale pole teil mingit õigust.“
„Teie siis ei taha mind aidata, härra,“ küsis tüdruk nukralt.
„Ma ei saa teid aidata, uskuge ometi,“ vastas Indrek.
„Siis pean ma Vargamäelt ära minema,“ ütles tüdruk alistunult.
„Miks ära?“ küsis Indrek. „Kas Oskar teile ei meeldi?“
„Oskar on väga kena poiss,“ vastas Tiina, selg Indreku poole, nagu oleks ta juba minekul.
„Seda arvan ka mina,“ ütles Indrek. „Kena, korralik ja aus poiss. Selliseid poisse pole tänapäev palju. Aga miks te siis ära lähete?“
„Ma pole endas kindel,“ seletas tüdruk. „Mõtlesin, et kui teie ehk midagi ütlete, siis… aga teie ei ütle, ja nõnda ei või ma enam jääda, sest Oskar tahab vastust ja mina ei või anda. Mis vastust ma annan, kui ma pole kindel. Kui siit ära saan, siis ehk tean, mis teha.“
„Nojah, kuidas arvate,“ lausus Indrek. „Südame vastu teha igatahes ei maksa, seda arvan ka mina.“
„Eks ole, härra,“ kiitis tüdruk äkki elavalt, mis ei har-
