puutuda või mitte,“ seletas Indrek isalikult õpetades. „Mina isiklikult arvan, et parem on kaugemale minna.“
„Hea küll, härra, siis ma lähen kaugemale,“ ütles tüdruk alistunult ja hakkas uuesti nutma.
„Mispärast te siis nutate, kui te ise tahate minna?“ küsis Indrek.
„Mul on nii kahju, et ma ei või Vargamäel perenaiseks hakata,“ nuuksus tüdruk.
„Miks siis mitte?“ päris Indrek.
„Seda ma ei või öelda, sest see on üks halb asi,“ vastas Tiina.
„See on vist jällegi see saladus, mis oli juba linnas?“ küsis Indrek.
„Jah, härra,“ vastas Tiina ja lisas natukese aja pärast, nagu oleks ta asja üle paremini järele mõtelnud, „see on seesama ja üks teine ka.“
„Nii et nüüd on juba kaks saladust, üks linna saladus ja teine maa saladus, nii-öelda Vargamäe saladus. Ah teid õnnetut lapsukest küll!“
Indrek rääkis seda pool haletsedes, pool naljatades. Aga tüdrukule ei meeldinud see ja ta ütles:
„Ma pole sugugi enam lapsuke.“
„Mis te siis olete,“ vastas Indrek tõsiselt, „kui te nõnda oma saladustega hundiratast lööte ja ise sealjuures töinate? Nõnda teevad ju ainult lapsed.“
„Kas siis suurtel inimestel saladusi ei ole?“ küsis tüdruk äkki huvitatult.
„Miks ei ole,“ vastas Indrek, „aga et nad nende pärast nõnda nutaksid!… Mina ei tea teie saladustest midagi,“ jätkas Indrek vanainimesena õpetlikult, „ja mina ei tahagi neist midagi teada, aga ühte nõu annaksin ma teile ometi: kui te üles lähete ja oma asju seal ajate, ajage neid siis
