„Noh, ja mis onu Indrek ütles?“ küsis Oskar peaaegu väriseval südamel.
„Härra ütles, et nõnda ei või,“ vastas Tiina. „Et kui on niisuke asi, siis maal ikkagi ei või. Et nõnda saavad mõlemad õnnetuks, tingimata. Maal peavad lapsed olema, kui on talu, muidu ei saa. Härra ütles, et milleks siis talu, kui ei ole lapsi, ja mina ütlen sedasama, et milleks see kõik, kui midagi ei ole. Sest mis siis on, kui ei ole lapsi? Iseasi, kui oleks veel linnas, siis ehk veel kuidagi, sest seal pole talu ja oma maja pole ka tarvis osta, sest üürikorteris võib sama hästi elada.“
„Tiina, mina olen kohe valmis sinuga üheskoos linna tulema,“ ütles Oskar. „Ma tulen igale poole, kuhu sa tahad.“
„Aga Vargamäe? Aga talu?“ küsis Tiina.
„Las see jääb Ellile,“ ütles Oskar. „Mis on mulle Vargamäe ilma sinuta.“
„Ka sellest rääkisin ma härraga,“ seletas Tiina nüüd. „Tema ei usu, et sellest midagi head tuleb. Tema ütleb, et see on ainult alguses nõnda, aga et see ei kesta kunagi kaua, mitte kuigi kaua ei kesta see. Ehk olgu siis, et mõlemad on väga, väga kindlad. Ja siiski ei tea igakord öelda. Aga kui veel nõnda, et teine kardab, nagu mina, siis ei kesta see kuigi kaua, vaid varsti hakkab kahju. Ja mina kardan hirmsasti, et teil hakkab üsna varsti kahju ja siis hakkab ka minul kahju ja nõnda saame mõlemad õnnetuks. Mina kardan hirmsasti, et keegi võiks minu pärast õnnetuks saada, sest mina ise olen õnnetu ja sellepärast ma tean, kui hirmus on õnnetu olla. Aga mis õnne võib see teisele anda, kes ise on õnnetu.“
„On see nii, siis tahan ma ühes sinuga õnnetu olla,“ ütles Oskar, „sest ilma sinuta olen ma niikuinii õnnetu.“
