„Tule siis hästi minu ligi,“ ütles Maret. „Kummale poole tahad? Siia? Noh, tule siis siia. Vaata, ma võtan sul ümbert kinni, kas nüüd veel kardad?“
„Ei, perenaine, nõnda ma ei karda,“ ütles Tiina, „nõnda on hea.“
„Nii et sa kardad seda paksu metsa?“ küsis Maret.
„Paksu metsa,“ kordas tüdruk sõnakehvalt, nagu ei saaks ta ikkagi veel hirmust üsna lahti.
Nii-öelda Mareti kaenlas läks Tiina üle Vargamäe soosilla. Aga kui nad olid jõudnud lagedale heinamaale ja Tiina kartus kadus, võttis Maret oma käe tema ümbert ja ütles:
„Noh, kas oli midagi?“
„Ei, nüüd ei olnd,“ vastas tüdruk.
„Ka muidu poleks olnd,“ ütles Maret, „ka üksinda poleks olnd. Sest mina lähen ju üksinda tagasi.“
Need sõnad Maret rääkis küüni ees, mida piiras lage niit oma helerohelise ädalikuga. Eemalt kuskilt kandis tuul nende kõrvu koera haukumise ja karjakellade kõlina.
„Soo, nüüd sa julged üksinda minna, mina pööran siit tagasi,“ ütles Maret seisma jäädes. Ta sirutas käe jumalagajätuks ja lisas: „Head teed siis! Saa ilusti linna!“
Ka Tiina sirutas oma käe, aga enne kui see jõudis perenaise käeni, purskas tüdruk otse suure häälega karjuma ja puges ninapidi perenaise juurde. See ehmus esiteks väga, aga varsti hakkas tal nagu hea meelgi Tiina nutust ning ta ütles:
„Kuule, tüdruk, sinuga ei ole õige asi.“
„Ei ole jah õige asi, perenaine,“ nuuksus tüdruk ise.
„Mis siis sinuga ometi on? Tule, istume siia natukeseks.“
