Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/489

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Maret viis Tiina küüni kõrvale, kus kasvas suur laiade ja tihedate okstega kuusk, mis varjas maad kaste ja isegi kergemate vihmade eest. Hommikusest ajast hoolimata oli rohi kuuse all täiesti kuiv. Siia nad siis istusidki, seljad vastu jämedat puutüve.

„Kuule, Tiina,“ ütles Maret ja võttis ise tüdrukul käest kinni, „minu meelest oled sa hea ja korralik tüdruk ja mina oleks nii hea meelega näind, et sinust oleks mulle mini saand, kas sa ei tahaks mulle ometi ilusti ja ausasti öelda, miks sa lähed minu poja eest ära?“

„Ma ei või jääda,“ ütles Tiina.

„Miks? Mis on selle põhjus? Ellilt kuulsin ma, sa oled rääkind, et sa ei saa last. Elli võib seda uskuda, mina ei usu seda mitte. Minu arvates on see lihtsalt vale, nagu kõik muu, mis sa oled rääkind. Ütle mulle nüüd päris ausalt, on see vale?“

„See on vale, perenaine,“ vastas tüdruk.

„Aga miks sa siis valetad nõnda? Mis on selle põhjus? Kas sa siis tõesti ei või seda mulle öelda? Ma olen tahtnud sinu vastu nii hea olla. Mõtle ometi, et ma olen ema ja ma kardan oma ainukese poja eluõnne pärast ja palun sind: ütle mulle, et ma teaks. Kas siis Oskar sulle sugugi ei meeldi?“

„Oskar on kõige kenam poiss, keda ma näind,“ nuuksus tüdruk, nagu oleks tal hirmus kahju, et maailmas on nii keni poisse.

„Aga, armuline taevas, mis see siis on?!“ hüüdis Maret.

„See on härra,“ sosistas Tiina ja puges ninapidi perenaise juurde, nagu oleks tal surmlikult häbi.

„Indrek?“ küsis Maret nagu arusaamatuses.

489